Ma lähen puhkusele. Vaadake sügisel uuesti.
So cliché
July 22nd, 2008July 14th, 2008
Vabandage, aga ma lihtsalt ei saa kirjutada. Näpud on õlised. Eile parandasime Liisiga paadimootorit (ära parandasime) ja täna ootame vihma lõppu, et hakata villise starterit vahetama.
Varsti hakkan röhitsema ja mmmm… kõhtu sügama ka.
Needus
July 5th, 2008Ma kahtlustan, et mingi mustlane on saarest mööda ujunud ja mina olin ta vastu kuidagi lugupidamatu, näitasin tagumikku või midagi. Teisiti seda seletada ei saa.
Kõigepealt suri ära auto. Ei lähe käima ja kõik. Aku, mõtlesime. Toodud siis küla pealt kokku laenatud laadija ja elustatud akut. Pandud aku tagasi. Ja siis selgus, et starter.
Siis surnud jalgratas. Läinud mina auto asemel jalgratta ja selle järelkäruga sadamasse kauba järele – sinna sain, tagasi ka peaaegu, aga vaat viimased kakssada meetrit oli liiast ja tagumine ratas tuli lihtsalt ära.
Siis kärvas paadimootor. Muidugi alles siis, kui ma olin poolde merre jõudnud. Alguses käivitus kenasti ja sõitis nigu mishka, aga vaat Panga nuki juures ütles pottpottpott ja suri siis. Lained tõid randa, sest nii vanaaegset leiutist nagu aerud ma ei viitsinud hästi kasutada.
No ja nüüd ma ei julge jala käia, sest kardan jalaluud murda.
Tüütu!
July 1st, 2008Oleks mulle kümme aastat tagasi öeldud, et mul on peatselt võimalus istuda oma paati, sõita üle mere, istuda seal oma autosse ja sõita Kuressaarde, niipea kui vajadus tekib – ma oleks leidnud, et ma olen hirmus õnnelik inime! Nojah, nüüd ma igatahes leian, et see on neetult tüütu kohustus. Nii kui midagi vaja on, kohe sõida! Ehituspoes läheb reeglina pool päeva ära, päev pekkis täiega! No mida mina tean ehitusvillast ja harukarpidest ja kõriklambritest ja misnadolidki? Nüüd ma tean täpselt niipalju, et autosse mahub 10 palli villa ja mina.
Ja kui ma lisaks pean Papissaare sadamas paadi kättesaamiseks kaklema pahura luigega, kes on otsustanud oma nelja karvakeraga just Kotkas-Pähklikoore külje alla peesitama pugeda ja mu peale õelalt sisistab ja mulle tuupi tahab teha, siis ajab ikka täitsa tigedaks. Kõtt, raisk! Viskan sind suitsulestaga! Aga selle peale ta solvus ja ujus ära.
Ühesõnaga, ehitus käib jälle.
Vilsandi raamat
June 25th, 2008Vat selline raamat on väljas juba mõnda aega. Ülevahemere naabrimees kirjutas. Lugesin eile läbi.
Kui välja arvata, et Faatumi kirjastusel on juba mitmeid aastaid konstantne komade defitsiit, siis täitsa tore. Nostalgialaks otse kuklasse, raudsaapaga, kõmm. Olid ajad, olid majad. Lõpupoole kisub nagu kiirustamiseks, tea, kas väsis ära või mis, sutsu hüplik, aga muidu kena lugemine. Eriti sealt alates, kustmaalt ka mina juba inimesi mäletan. Kuidagi koduloouurijalik, ma väga vabandan, tõsine uurimustöö tahaks pisut kiretumat lähenemist, mitte Jossifi vandumist igal kolmandal leheküljel. Aga noh, anname andkeks. Tegelikult isegi kiidame heaks, sobis žanriga küll. Pisut häiris see “kirjanduslik” nõks ehk saare tegeliku nime “varjamine” kuni viimase leheküljeni, kus siis leidis aset “ülestunnistus”, et tõepoolest, kallis lugeja, sa oled õigetel jälgedel ja see on tõesti Vilsandi. Samas oli väga toredaid ütlemisi ja sõnaleide. Kõva sõna tegelikult – raamat väljas. Ise kirjutatud. Sellest, mis meeldib. Tehke järele või ostke ära.
Ja mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis – puudus sentimentaalne hala, et kuidas kõik varem oli parem ja kuidas nüüd kõik on ilge jama. Vaat siin oli kohati isegi kiretu nending, et oli hea, enam küll ei ole nii, aga hea, et oli. Mõnikord see lööb siin mõningatel välja – selline virin, et küll vanasti alles oli ja nüüdsel ajal on kõik teistmoodi. Samahästi võiks pahaks panna ju, et kell käib ja kalendris tuleb lehti keerata! Iga aeg on isemoodi ja mid aeg edasi, seda rohkem hakkab mulle endale kohale jõudma, et oma aeg, ise teed. Ma veel ei oska, aga ma vähemalt tean, et tuleb õppida. Loodetavasti ma nende virisejate vanuses olen selle ära õppinud. Virisemine imeb. (Aga käige minu sõnade, mitte tegude järele.)
June 12th, 2008
Surra raalis välja, et Jeesuse teine tulemine on ära olnud. Nimelt: inimene, kelle olemasolu üle käivad siiamaani ägedad vaidlused, mõned arvavad, et ta oli, mõned arvavad, et väljamõeldis puha ja mõnedel on savi; inimene, keda vähemalt mõnda aega lihtsameelselt kummardati; inimene, kelle ema pärast kahtlemata väga kurvastas; inimene, kelle isaks oli Kommunistlik Jumal – olge lahked, Pavlik Marozov.
Varsti on kõik kohad nagunii täis Pavlik Marozovi poegi, siblivad ringi nagu Leitnant Schmidti pojad.
Sõltlase segane jutt
June 9th, 2008Mul on nüüdseks täpselt nädal aega järjest pea valutanud. Rõvedalt. Mitte niisama, kui oled näiteks liiga kaua arvuti taga istunud ja silmad on väsinud. Mitte nagu pohmell. Hoopis nagu tuhat miljon päeva arvuti taga jutti, endal kohutav sajandipikkune pohmakas ja kusagilt pole midagi juua võtta, ainult kõvad kahe päeva vanused kaerahelbeküpsised.
Kui tablette ei võta, on kaks võimalust: ühe järgi on valu nagu jäme sinine madu, kes roomab mul paremast meelekohast välja ja kusagilt lõualuu tagant jälle välja, ise selle käigus paisudes. Ja siis keerab otsa ringi ja tuleb tagasi. Teise variandi järgi on valu nagu väike jäämasin, kes tiirutab mööda mu aju nagu liuväljal ringi ja muudab aju üleni jääks, mis esimesel võimalusel (näiteks liigutamise peale) väga teravateks kildudeks puruneb. Kui liigutada,vajub aju hirmsa kõmakaga teise kolbaseina. Lugeda ei saa, kehaline pingutamine on absoluutselt vastunäidustatud, sest silme eest läheb mustaks, maailm muutub pehmeks ja vetruvaks ning tasakaal kaob. Heli ja valgus on väga valusad taluda.
Ära ei lähe.
Pea ka otsast ära ei tule. Ma olen proovinud küll.
Tablettidega on nii, et kõigepealt ma võtsin lihtsalt Ibumaxi. Kahesajane ei mõiganud, võtsin teise veel. Ei midagi. Päeva jooksul lubatud 1600 mg sisse – ei halligi. Nii, proovime Paramaxi. 2000 mg sisse – ei midagi. Päev hirmsat piina, siis Kuressaarde ja Solpadein. Ei mõju. Veel kaks päeva. Saabub ema, kaasas mingilt esimeselt maanteeäärselt perearstilt välja väänatud retsepti alusel saadud Diclofenac. Kaks tabletti päevasest maksimaalsest kolmest sisse – ei midagi. Veel kaks – kerge leevendus, vähemalt sai magama jääda. Järgmisel päeval kütame sisse jällegi ema poolt toodud Co-Codamoli – ja nüüd alles mõikab.
Ehk siis nüüd ma olen tablettide ori. Nii kui üks vahelt ära jääb, on ikaldus. Linnud röögivad väga-väga valjusti ja rohi teeb kasvades ilget läbilõikavat kriginat.
Ja see kõik seepärast, et üks aken oli teise vastast lahti ja mina sattusin nende kahe vahele. Tere, närvipõletik kuklas! Meil on teist niipalju rõõmu. Ärge veel ära minge. Meil on paar tabletti alles, sööme need koos ära.
Pildid
June 9th, 2008Püha Ime
May 31st, 2008Täna hommikul sõitis meie hoovi Niva. Märkuseks neile, kes ei tea – saare peal ei ole ühtegi Nivat. See Niva ka peaaegu ei olnudki Niva. Polnud tal ei ühtki akent, ühtki ust ega tagaluuki. Selle sees oli viis meest (kolm kained, kaks “kaunistuseks”), kes teadsid see-eest rääkida, et masinal on siiski olemas nii kehtiv ülevaatus kui ka kindlustus. Nojah, igatahes olid need just need mehed, kes tulid dessandi korras Saaremaalt üle laidude meie villist parandama. Ja ära parandasid! Bruce-tupsuke nurrub nüüd nagu kass ja sõidab nagu muiste. (Kuulutus-kuulutus, ära anda UAZi katkine käigukast. Ehk läheb tarvis.)
Siis sai veel paat korda. Pool purki ketiõli, näpitstangid ja kruvikeeraja ning kiiluventiil hakkas tööle.
Ja kõigele lisaks sai hommikul kaheksani magada.
Kellelegi kusagil ma vist meeldin.
Vee all
May 28th, 2008OWD sukelduja litsents käes. Jeebus, ma olen väsind. Lestakalad on nii uimased 10 m sügavusel, et neid võib kätte võtta. Ja üht kummalist kala nägin ka, selline lesta suurune, aga ümmargune, pruun, ogaline ja jõllis silmadega. Ülbe, ei liigutand ta torkimise peale.
Sisse minna on piin, kalüpsot seljast maha sikutada on piin, lestasid vees jalga saada on piin. Kõik muu on kökimöki. Nojah, tegelt, leida selline mask, mis vett peaks, see on ka hiina piin.
Ei jaksa kirjutad