Oleks mulle kümme aastat tagasi öeldud, et mul on peatselt võimalus istuda oma paati, sõita üle mere, istuda seal oma autosse ja sõita Kuressaarde, niipea kui vajadus tekib – ma oleks leidnud, et ma olen hirmus õnnelik inime! Nojah, nüüd ma igatahes leian, et see on neetult tüütu kohustus. Nii kui midagi vaja on, kohe sõida! Ehituspoes läheb reeglina pool päeva ära, päev pekkis täiega! No mida mina tean ehitusvillast ja harukarpidest ja kõriklambritest ja misnadolidki? Nüüd ma tean täpselt niipalju, et autosse mahub 10 palli villa ja mina.
Ja kui ma lisaks pean Papissaare sadamas paadi kättesaamiseks kaklema pahura luigega, kes on otsustanud oma nelja karvakeraga just Kotkas-Pähklikoore külje alla peesitama pugeda ja mu peale õelalt sisistab ja mulle tuupi tahab teha, siis ajab ikka täitsa tigedaks. Kõtt, raisk! Viskan sind suitsulestaga! Aga selle peale ta solvus ja ujus ära.
Ühesõnaga, ehitus käib jälle.