Minu pere ja muud loomad

Arvatakse, et keskea kriis on see, kui paks õllekõhuga jobu ostab endale punase sportauto. Tegelikult on see hetk, mil inimene otsekui kergelt pead raputab ja endamisi ütleb, et ohjah, jäin siin uimerdama, et kuhu ma jäingi… Millest me rääkisime? Kuhu me pidime minema?

Ja siis tal tuleb  meelde. Kõik see, mis pidi tulema ja mida sai mõeldud – või isegi mida ei mõeldud, aga mida võeti alateadlikult enesestmõistetavana. See, milline tema elu pidi olema. Niinimetatud kriis, punase sportauto ostmine, on hetk, kui ta hakkab võrdlema – mis pidi olema ja mis tegelikult on. See on hinnangute andmine. “Sportauto” on hinnangute andmisele järgnev esimene reaktsioon.

Ja siis saabub hetk, mil ta hakkab juurdlema kõige selle põhjuste üle. Kuidas see täpselt nii juhtus, et mina ei ole enam üks n-ö Browni osakestena kaootiliselt, ent siiski mingil moel ühtsena voogavate elementide ehk inimeste peavoolust, kuidas juhtus, et mina seda voogu ei suuna, mis läks nihu, et ma pole mitte osakestevoo juhtija, vaid midagi palju vähemat, üks voolusängi servades kaasanihkujatest, või ehk üks sootuks sängist välja sattunud osake, mis endise kaootilisusega (see on säilinud!) jõekaldal ringi ukerdab. Mõnikord sujuvamalt, pikema liuga, mõnikord täiesti sihitult edasi-tagasi nõksutades – üritades endale seejuures selgeks teha, et nii on hea, seda ma tahtsingi, mul polegi sinna teiste juurde asja, õige mul asi, panevad kõik ühes suunas hiiglama hooga, ja veel SELLE taktikepi all… Ei, see pole minu jaoks. Jne jnt, ad infinitum.

Ühesõnaga: esmalt MIS, ja seejärel MISPÄRAST. Mõnikord on põhjus näha, mõnikord ei ole, mõnikord osatakse leida isegi aeg, koht, põhjus, põhjustaja… Kui ma poleks selle inimesega kohtunud, siis ma poleks edaspidi arvama hakanud, et xxx ja siis ma poleks läinud xxx ja õppinud xxx ja siis ma oleksin äkki hoopis läinud xxx ja nüüd ma oleksin xxx ja elaksin xxx. Ega see ei pruugi isegi kurtmine olla või süüdistamine, lihtsalt selline tagasivaade ja nentimine. Ehkki enamjaolt on vist ikka kurtmine ja süüdistamine…

Ach, ja mis ma sellega siis nüüd öelda tahan. Seda, et ma viimaks ometi asusin tegude teele ja hakkasin jupphaaval akvalangi kokku ostma. BCD vest on minu isikliku punase sportauto esimene vasak valuvelg. Millest omakorda järeldub, et ma olen paks õllekõhuga jobu!

Arusaamatul põhjusel on hakatud blogides liiklevaid meelelahutusliku eesmärgiga kettankeete nimetama “meemideks”. Minu meeles peaks “meem” midagi muud tähendama. Juu? ÕS-i see pole veel jõudnud, aga EÜM ütleb meile, et “meemid”, need on: idee, tava, kujund vms infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub.

Lõpp on nagu õige, aga neid ankeete ei saa kuidagi nimetada ideeks, tavaks ega  kujundiks (no tegelikult mööndustega tavaks saab…)

Aga igatahes tundub, et meemide mõiste on ära lörtsitud, enne kui ta jõudis massidesse minna. Hea näide kaootilisusest, mis meie keelekorralduses valitseb. Mitte et ma tahaks öelda, et see tingimata halb on. Lihtsalt… on. Ja kellele neid teisi meeme üldse tarvis oli.

Mida aeg edasi, seda valusamalt tekib tahtmine kuhugi minna. Kas või nädalaks Egiptimaale, All Inclusive, ja peaasi et kaamelit näeks. Ükskõik kuhu. Hetkel on muidugi üheks põhinõudmiseks, et soe oleks ja päike paistaks. Veebruariks on minu viimaks-ometi-päris-talv-vaimustusevarud armetult otsas.

Aga mõtted käivad ka kaugemale. Ei, ma ei tahaks ära kolida. Aga ma tahaks veel käia ja näha. Varsti-varsti (3 aasta pärast) on lastel koolikohustus kaelas ja siis on kööga. Sest suviti ei näe ma mingit põhjust siit kuhugi minna, siis on siin liiga hea.

Et öösnaga. Talvituma peaks järgmise hooaja mujal. Plaanid on üks utoopilisem kui teine. Ja 4K küttearved + ~2K muid kommunaale kuus… Noh, peaks ühe väikse bangalo kusagil ikka välja venitama.

Seal peaks olema meie talvel hea kliima (ehk siis lõunapoolkera või ekvaator), ei tohiks olla hirmpalju viiruseid, ei tohiks olla liiga erinev kultuur (2 nädalat on kena, aga…) ja kohalikud ei tohiks väga tüüdata. Ega ma nende pärast sinna kuhu-iganes ei taha, sest inimesed on igal pool tüütud. Ja samasuguste tegutsemisajenditega. Mõnel pool lihtsalt nahaalsemad. Ma tahaks, et endal poleks kogu aeg mingi rõve tatitõbi kallal, et lapsed ei näeks välja nagu kartuliidud, et väljaminemiseks ei peaks kogu oma riidevaru endale selga tõmbama, et autot ei peaks käima lükkama (ja kes meie masinat teab, siis noh… soovige jõudu, eksole).

Ja kui me siis kõik selle kokku liitsime, saime tehte tulemuseks Uus-Meremaa.  Põhjasaare. Sest töö osas pole meil ju kummalgi vahet, kus seda teha. Tuleks sügisel saarelt maha, elaks kuu-kaks siin, ja jaanuarist hiljemalt laseks jalga. Elu on näidanud, et selleks ajaks ütleb immuunsüsteem üles.

Näis, mis sellest plaanist saab. Kui mitte see aasta, siis mõnel järgmisest kolmest ikka.

PS Ma täna mõtlesin välja, mida kassid arvavad. Nad arvavad ilmselt, et nad on põllumajandusloomad. Et nii nagu lambaid peetakse villa ja lehmi piima pärast, peetakse neid nende julkade pärast, mida inimesed ilmatuma hoolega nende sitapütist kokku nopivad. Sest mingit muud põhjust ju pole.