Vat selline raamat on väljas juba mõnda aega. Ülevahemere naabrimees kirjutas. Lugesin eile läbi.
Kui välja arvata, et Faatumi kirjastusel on juba mitmeid aastaid konstantne komade defitsiit, siis täitsa tore. Nostalgialaks otse kuklasse, raudsaapaga, kõmm. Olid ajad, olid majad. Lõpupoole kisub nagu kiirustamiseks, tea, kas väsis ära või mis, sutsu hüplik, aga muidu kena lugemine. Eriti sealt alates, kustmaalt ka mina juba inimesi mäletan. Kuidagi koduloouurijalik, ma väga vabandan, tõsine uurimustöö tahaks pisut kiretumat lähenemist, mitte Jossifi vandumist igal kolmandal leheküljel. Aga noh, anname andkeks. Tegelikult isegi kiidame heaks, sobis žanriga küll. Pisut häiris see “kirjanduslik” nõks ehk saare tegeliku nime “varjamine” kuni viimase leheküljeni, kus siis leidis aset “ülestunnistus”, et tõepoolest, kallis lugeja, sa oled õigetel jälgedel ja see on tõesti Vilsandi. Samas oli väga toredaid ütlemisi ja sõnaleide. Kõva sõna tegelikult – raamat väljas. Ise kirjutatud. Sellest, mis meeldib. Tehke järele või ostke ära.
Ja mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis – puudus sentimentaalne hala, et kuidas kõik varem oli parem ja kuidas nüüd kõik on ilge jama. Vaat siin oli kohati isegi kiretu nending, et oli hea, enam küll ei ole nii, aga hea, et oli. Mõnikord see lööb siin mõningatel välja – selline virin, et küll vanasti alles oli ja nüüdsel ajal on kõik teistmoodi. Samahästi võiks pahaks panna ju, et kell käib ja kalendris tuleb lehti keerata! Iga aeg on isemoodi ja mid aeg edasi, seda rohkem hakkab mulle endale kohale jõudma, et oma aeg, ise teed. Ma veel ei oska, aga ma vähemalt tean, et tuleb õppida. Loodetavasti ma nende virisejate vanuses olen selle ära õppinud. Virisemine imeb. (Aga käige minu sõnade, mitte tegude järele.)