See ei ole minu mõte, aga see on nii hea mõte, et ma panen selle siia kirja:
Maailmas on kaks nähtust, mis ei kao iial: kulup6letajad ja n6rga jääga veekogule ronivad kalamehed.
Rohelistele m6tlemisaineks: äkki saaks nendest kuidagi energiat tootma hakata?
Mõtles Yleislääkäri.
Imik = Mothersucker
Ja kus imebki. Lurinal.
Ja siis oli muidugi veel see üks Eesti iluuisutaja või iluvõimleja või mingi muu iluleja, kes ajalehes teatas, et tema teeb trenni ja ärdagu teda poliitikaga tülitatagu. (Ei mäleta täpselt kes, aga oli. Nii klassikaline, et naera.)
No tore on. Kõik teised elualad tahavad asjadest midagi arvata, aga need ühed, kes võiksid praegu otseselt midagi muuta ja mõjutada, teevad trenni!
Me võime muidugi silmakirjalikult halada, et oh ja ah, mõelda, neli aastat trenni teinud ja nüüd ei saagi võistelda. Aga mis kasu on maailmal sellest, kui mingi ketas lendab mõnikend sentimeetrit kaugemale või kui mingi tshikk erikuradi graatsiliselt kitse hüppab?
Aga kui ükski sportlane kohale ei sõidaks, vaid rõõmsalt kodus trenni edasi teeks (kui ta just tegema peab), siis jääks tohutu hunnik CO2 õhku paiskamata (hiigelürituste ökojalajälg on ju teatavasti üüratu) ning Hiina imperialismile pandaks korralik pirn p*sse.
No ja üleüldse ei mõista ma võistlusmomendi vajalikkust spordis, aga see selleks. Arvata võib, et varsti on kütusekriisi tekkides võimatu sportlasi kõiki ühte kohta lennutada, siis leitakse uus maailmameister või olümpiavõitja nii, et kõik soovijad saadavad posti teel teate, kui kõrgest latist nad jaksavad üle hüpata.
Aga praegu – kas riik peaks laskma oma kodanikul promoda teise riigi imperialismi, olgugi see kodanik mitu aastat “trenni teinud”? Eks see ole riigi asi. Kodanikuvabadused my ass, see ei tohiks olla sportlase otsustada. Me ei lase natsikutsikatel Hitleri imperialismi ülistada, ei tohiks lasta sportlastel ka hiinlastele pugeda. Sest selle olümpia näol pole algusest peale spordiga eriti tegemist olnud, see on ainult ettekääne. Küsimus on ainult hiinlaste enesepromos ja selles, kui paljud lasevad end ära osta.
Kui Eesti Pekingi olümpialt eemale jääks ja seda rahvusvahelises meedias piisavalt kõvasti põhjendaks ja trummeldaks, pälviks me riik oluliselt, oluliselt! suuremat tähelepanu kui seal osaledes ja võib-olla kusagil kettaheites pronksi võites.
Aga keda see kettaheide kotib, kui kaalul on rahu maailmas või suurriikide ikke alt pääsemine? Eestlasi, ikka eestlasi, sest et pole ju meie asi rahu teha (meil on!) ega ikke alt pääseda (meie juba pääsesime!). Ja kettaheide on äärmiselt oluline spordiala, mis eestlastesse puutub. Muud meil ju pole. Kahju, et Kanter allveekabe või lompihüppega ei tegele. Oleks MINGITKI rahvusvahelist huvi.
“Mina olen suur paks mees ja joon liiga palju,” teatas Qtt limonaadi kaanides.
“Minu nimi on Väike Väänik Orm Kaarel Politseipoiss! Ja minul on väike väga suur politsei suitsuralliveoauto!”
Qtt2 lasi kogu selle jutu peale lihtsalt peeru.
Kõige emom räppar on Emonem.
Uut autot on raske valida. Vanast on veel raskem loobuda. Alguses, kui ma ta sain, siis ma vingusin vana taga, sest see eelmine, Ford Mondeo, oli olnud mu senise elu parim auto. Aga nüüd on see praegune mu senise elu parim auto. Parajalt ülbe, parajalt suur, parajalt kuulekas (st ei pea parandama – vihkan asjade türanniat!). Aga bensiini võtab kole palju. Tegelikult on meie CRV ju korralik säästudžiip, kui linna peal ringi vaadata, paras mõnele pirakamale pagasnikusse pista. Aga ikkagi, 700-800 krooni magama panna ühe Tallinnasse ja tagasi sõiduga – paljuvõitu. Seetõttu on nüüd vaja uut. Nõudmised on, et oleks suur, mahutaks palju, sisaldaks suurt hulka lisavidinaid (ma pole näiteks nõus sõitma ilma kiirushoidikuta!), sõidaks bensiiniga ja oleks manuaalkäigukastiga ning võtaks seejuures võimalikult vähe bensiini. Nojah, ja rahalised piirangud on ka. Vana mahamüümisest tulevale rahale ei taha suurt midagi peale maksta, sest et pole. Ja uus peab olema. Ja müüja võiks vana auto ise tagasi osta. Ei, ma ei ole juua täis.
Tegelt on üks selline isegi olemas, Fiat Doblo Panorama. Aga see näeb välja nagu Muhvi mobiil. Ma olen seisukohal, et auto peab olema isane – emased hakkavad bitchima ja lagunevad ära, ma olen paari sellisega sõitnud küll… Mu esimene Saab näiteks. Ja mu teine Saab ka. Mõni auto on näiteks ka homo – näiteks uus CRV. Oleks nagu isane, aga midagi on nagu üle ja kõvasti on puudu. Liiga libe, noh. Fiat seevastu on kesksooline paks kiilakas pede. Nii et ma ei teagi nüüd… Eks tuleb minna proovima ja vaadata, mis nad meie utoopiliste soovide ja tahtmiste peale ütlevad. Kui välja naeravad, siis nojah, sõidame aga edasi vanamoodi. Autoke on ju hea. Ainult et uue masina asemel hakkame otsima soodsa hinnaga naftapuurtorni.
Käisin ETMLi/EKI õigekirjakursusel. Sain targemaks kah, vähemalt ühe küsimuse sain selgeks, mis pikemalt painand: et kas on Ida ja Lääs või ida ja lääs, kui niimoodi vastanditena mõeldud. Nojah, eks ikka ida ja lääs. Tore. Ja mitte fokusseerima, vaid fokuseerima või fookustama. Toredam veel. Rohkem nagu üllatusi polnud. Aga naljakas oli ikka. Läind ju ettekandja isand Pälli isikus ja kuulajad (naisterahvas, kel aastaid napilt alla viiekümne, aga seelik kõvasti üle põlve) vaidlema, kas kokaraamatus peaks ütlema sina või teie või hoopis Sina või hoopis Teie. Naisterahvas oli koletu resoluutne, kuulutas, et tema nii ebaviisaka kokaraamatuga üldse ei mängi, mis teda sinatab, ja patras hästi valjusti ja pikka aega viisakusest. Isand Päll üritas tulutult sõna sekka saada. Vahepeal sai sõnajärje taas enda kätte, aga viisakusejanuline proua lõikas jälle vahele. Peaasi, et midagi ütlemata ei jääks.
Elu oli vahepeal kaootiline, st ma ei saanudki päeva ja nädala täpsusega ette öelda, mis juhtuma hakkab.* Kaks õhtut sai isegi välja, nojah, kümneks kenasti koju tagasi jälle, aga asi seegi. Suur asi. BF-i kontserdilt üks kitarrikäik kummitab siiamaani, ära ei lähe. Mõni asi lihtsalt on geniaalne. Ja Me Naiset lõugas ka vägevalt. Sõna otseses mõttes lõugas, see oli üks kõva häälega Soome muttide kamp, ja ma mõtlen seda parimas võimalikus mõttes. Mulle meeldib, kui kõva häält tehakse usutavalt, mitte niisama kisamise pärast või kallihinnalise ülevõimendusega.
* Kaootilisusest veel niipalju, et kui sul on kaks last, siis spontaansus on elust kadunud. Jajah, muidugi ei või iial teada, millal üks haigeks jääb, teine sulle krae vahele oksendab või muud taolist spontaanset, aga et midagi TEHA, siis peab seda ette planeerima vähemalt nädala. Parem veel, kui kuu. Ei maksa mitte lootagi, et tekib hetk, kus otsustad näiteks kell 12 päeval, et aitab kah, tänaseks on kõik, nüüd võtame siidrid näppu ja lähme kikendi köki taha müüriserva peale istuma. Ja et siis pärast vaatab, mis edasi veel toredat saab. Ja ei saa õhtul ekspromt kellelegi külla minna. Nojah, isegi helistamisega on raskusi…