Minu pere ja muud loomad

Toorik õppis keerama. Maailm on uue nurga alt päris huvitav, ehkki võdikael-vedrupea ei jaksa seda väga pikalt imetleda. Ikka on varsti nina tonksti vastu maad ja kisa lahti. Pilte ei saa, sest fotokat ei ole.

Täna hommikul nägin, kuidas kaks varest kolkisid kotkast. Kotkas tegi ainult vidivudivitt vudividivitt ja putkas minema, varesed praak praak praak kannul ja sulgi lendas. Suur kotkas oli, aga liiki ei tea, sest lindude välimääraja on jätkuvalt kadunud. Loodetavasti ei ole see kuhugi põõsasse unustatud. Oleks see olemas, saaks määrata kindlaks ka need kaks veidrat parti (ühed utkad kõik, ütlevad klassikud!), kes igal õhtul meie vana maja korstna otsas amüseerivad ja heleda häälega laulavad nagu suitsupääsukesed. Valgel põhjal on rinna peal jäme roostepunane ristitriip. Pea on must ja nokk tulipunane. Hästi ilus ja päris suur pelikan on. Ja tal on õige veidrad kombed. Surra arvas, et teda on flashback tabanud, kui tema läks sauna kütma, sikutas riidast puid ja korraga pistis keegi riida alt hirmsa puudekolina saatel pika pea välja. Ei olnud madu, oli pelikan. Puuriida all. Huvitav, kas neid annaks urukoerteks välja õpetada?