Mis asi on isikukultus, täpsemalt? Ma oma peaga ei osanud sellele mõistele muud definitsiooni leida kui see, et isikule omistatakse mõõdutundetult kõikvõimalikke tegusid ja omadusi, mida tal ei ole.
Võtame selle va Ansipi, kelle isikukultusest kogu aeg räägitakse. Talle omistatakse peamiselt seda, et ta on UFO ja et tema põhjustaski ülemaailmse majanduskriisi. Kes seda talle omistavad? Keskerakondlased. Seega: Ansipi isikukultust viljeleb Keskerakond. MOTT.
Matemaatika on vahel tore.
Ma lähen puhkusele. Vaadake sügisel uuesti.
Surra raalis välja, et Jeesuse teine tulemine on ära olnud. Nimelt: inimene, kelle olemasolu üle käivad siiamaani ägedad vaidlused, mõned arvavad, et ta oli, mõned arvavad, et väljamõeldis puha ja mõnedel on savi; inimene, keda vähemalt mõnda aega lihtsameelselt kummardati; inimene, kelle ema pärast kahtlemata väga kurvastas; inimene, kelle isaks oli Kommunistlik Jumal – olge lahked, Pavlik Marozov.
Varsti on kõik kohad nagunii täis Pavlik Marozovi poegi, siblivad ringi nagu Leitnant Schmidti pojad.
Ma olen pooleteise kuu jooksul ilma jäänud kahest kliendist ja mustmiljonist närvirakust. Seda võib vist pidada koolirahaks – ei maksa küll oma naha, küll aga raha, aja ja närvidega. Mis ma olen õppinud -
esiteks seda, et iial ei tohi outsource‘ida töid, mille teemat sa ei valda nii hästi, et tunned tõlkevea juba kaugelt ära, kui seda eestikeelses tekstis näed. Sest kui EI valda, jääd tõlkijat uskuma (tark ja teadusliku lähenemisega inimene ometigi!), eeldad, et ju ta ikka järele vaatas, ja lased läbi uskumatuid lollusi ja mütsiga löömisi. Sedasi läks siis esimene klient.
Teiseks seda, et nüüdsest tuleb lõpetada igasugune sõpradele ja tuttavatele haltuuravõimaluse pakkumine. Enne oled sõber küll, aga niipea kui tuleb aeg töö üle anda, muutub Tiina nende silmis suureks ja tigedaks Tööandjaks, keda tuleb rõhutud töörahva vendluse nimel iga hinna eest kottida – ja soovitatavalt mitte tööd õigeks ajaks üle anda, vaid leiutada täiesti totraid vabandusi. (Mis ehk isegi veenaksid, kui ma poleks neid juba korra kuulnud! Mis siis, et Mac, paljudel on Mac – see ei ole vabandus. See on veidrus, mis ei õigusta midagi.) Aga kui kell kukub, siis ta ütleb “Kuku!” ja “Oli meeldiv” ja nõnda läks teinegi klient.
Kolmandaks – inimesel võib küll olla filoloogiline kõrgharidus ja suisa magistrikraad, aga kui ta on loll, siis ta on loll ja mitte miski ei sunni teda komasid panema, rääkimata siis eestikeelse lauseehituse kasutamisest. Tõlkevigadest ma ei räägigi. Ma heidan meelt, ja väga kaugele! No kuidas nii saab? Kuidas saab inimene end professionaalseks, väljaõpetatud ja paberitega tõlkijaks pidada, kui tema tõlkes on sõnad täpselt samas järjekorras kui originaaliski? Kui tõlkimisel on Tradost kasutatud, aga üldse pole vaadatud, mida mälu teksti sisse topib – et kui ikka on 100% Match, siis aju pole vaja kasutada? Kui üle ühe lause on koma õigest kohast puudu? Kui igas kümnendas lauses suudetakse tõlkevigu teha? (Ja see oli pagana lihtne tekst!) Kui algfaili alguses oli kümme selges keeles punkti, mida tuleb järgida, ja mida ometi ei olnud järgitud? (No kas on raske kokku lugeda, et rea peale ei oleks rohkem kui 48 tähemärki? Öeldakse selge sõnaga, et need lähevad subtiitriks, aga tema paneb ikka 60 ja rohkem tähemärki!) Ja isegi see käkk saabus kolme ja poole tunnise hilinemisega, põhjenduseks “ma käisin lastega maal”. No kurat, mul on ka lapsed! Ma käin nendega ka igal pool – aga mul ei tule seepärast pähe mingeid selliseid klimpe kokku keeta ja neid tõlke pähe serveerida!
Ma olen vihane! Kas ma olen viimane inimene maamuna peal, kellele ütlevad midagi sõnad “tähtaeg” ja “lubadus”? “Kvaliteet” – olete kuulnud? Piinlik ei ole? Kui keegi end siit ära tundis, siis jah, minu käest enam tööd ei saa. Tehke midagi muud. Õppige heegeldama näiteks. Või minge metsa.
See ei ole minu mõte, aga see on nii hea mõte, et ma panen selle siia kirja:
Maailmas on kaks nähtust, mis ei kao iial: kulup6letajad ja n6rga jääga veekogule ronivad kalamehed.
Rohelistele m6tlemisaineks: äkki saaks nendest kuidagi energiat tootma hakata?
Mõtles Yleislääkäri.
Ja siis oli muidugi veel see üks Eesti iluuisutaja või iluvõimleja või mingi muu iluleja, kes ajalehes teatas, et tema teeb trenni ja ärdagu teda poliitikaga tülitatagu. (Ei mäleta täpselt kes, aga oli. Nii klassikaline, et naera.)
No tore on. Kõik teised elualad tahavad asjadest midagi arvata, aga need ühed, kes võiksid praegu otseselt midagi muuta ja mõjutada, teevad trenni!
Me võime muidugi silmakirjalikult halada, et oh ja ah, mõelda, neli aastat trenni teinud ja nüüd ei saagi võistelda. Aga mis kasu on maailmal sellest, kui mingi ketas lendab mõnikend sentimeetrit kaugemale või kui mingi tshikk erikuradi graatsiliselt kitse hüppab?
Aga kui ükski sportlane kohale ei sõidaks, vaid rõõmsalt kodus trenni edasi teeks (kui ta just tegema peab), siis jääks tohutu hunnik CO2 õhku paiskamata (hiigelürituste ökojalajälg on ju teatavasti üüratu) ning Hiina imperialismile pandaks korralik pirn p*sse.
No ja üleüldse ei mõista ma võistlusmomendi vajalikkust spordis, aga see selleks. Arvata võib, et varsti on kütusekriisi tekkides võimatu sportlasi kõiki ühte kohta lennutada, siis leitakse uus maailmameister või olümpiavõitja nii, et kõik soovijad saadavad posti teel teate, kui kõrgest latist nad jaksavad üle hüpata.
Aga praegu – kas riik peaks laskma oma kodanikul promoda teise riigi imperialismi, olgugi see kodanik mitu aastat “trenni teinud”? Eks see ole riigi asi. Kodanikuvabadused my ass, see ei tohiks olla sportlase otsustada. Me ei lase natsikutsikatel Hitleri imperialismi ülistada, ei tohiks lasta sportlastel ka hiinlastele pugeda. Sest selle olümpia näol pole algusest peale spordiga eriti tegemist olnud, see on ainult ettekääne. Küsimus on ainult hiinlaste enesepromos ja selles, kui paljud lasevad end ära osta.
Kui Eesti Pekingi olümpialt eemale jääks ja seda rahvusvahelises meedias piisavalt kõvasti põhjendaks ja trummeldaks, pälviks me riik oluliselt, oluliselt! suuremat tähelepanu kui seal osaledes ja võib-olla kusagil kettaheites pronksi võites.
Aga keda see kettaheide kotib, kui kaalul on rahu maailmas või suurriikide ikke alt pääsemine? Eestlasi, ikka eestlasi, sest et pole ju meie asi rahu teha (meil on!) ega ikke alt pääseda (meie juba pääsesime!). Ja kettaheide on äärmiselt oluline spordiala, mis eestlastesse puutub. Muud meil ju pole. Kahju, et Kanter allveekabe või lompihüppega ei tegele. Oleks MINGITKI rahvusvahelist huvi.
Kõige emom räppar on Emonem.
Käisin ETMLi/EKI õigekirjakursusel. Sain targemaks kah, vähemalt ühe küsimuse sain selgeks, mis pikemalt painand: et kas on Ida ja Lääs või ida ja lääs, kui niimoodi vastanditena mõeldud. Nojah, eks ikka ida ja lääs. Tore. Ja mitte fokusseerima, vaid fokuseerima või fookustama. Toredam veel. Rohkem nagu üllatusi polnud. Aga naljakas oli ikka. Läind ju ettekandja isand Pälli isikus ja kuulajad (naisterahvas, kel aastaid napilt alla viiekümne, aga seelik kõvasti üle põlve) vaidlema, kas kokaraamatus peaks ütlema sina või teie või hoopis Sina või hoopis Teie. Naisterahvas oli koletu resoluutne, kuulutas, et tema nii ebaviisaka kokaraamatuga üldse ei mängi, mis teda sinatab, ja patras hästi valjusti ja pikka aega viisakusest. Isand Päll üritas tulutult sõna sekka saada. Vahepeal sai sõnajärje taas enda kätte, aga viisakusejanuline proua lõikas jälle vahele. Peaasi, et midagi ütlemata ei jääks.
Elu oli vahepeal kaootiline, st ma ei saanudki päeva ja nädala täpsusega ette öelda, mis juhtuma hakkab.* Kaks õhtut sai isegi välja, nojah, kümneks kenasti koju tagasi jälle, aga asi seegi. Suur asi. BF-i kontserdilt üks kitarrikäik kummitab siiamaani, ära ei lähe. Mõni asi lihtsalt on geniaalne. Ja Me Naiset lõugas ka vägevalt. Sõna otseses mõttes lõugas, see oli üks kõva häälega Soome muttide kamp, ja ma mõtlen seda parimas võimalikus mõttes. Mulle meeldib, kui kõva häält tehakse usutavalt, mitte niisama kisamise pärast või kallihinnalise ülevõimendusega.
* Kaootilisusest veel niipalju, et kui sul on kaks last, siis spontaansus on elust kadunud. Jajah, muidugi ei või iial teada, millal üks haigeks jääb, teine sulle krae vahele oksendab või muud taolist spontaanset, aga et midagi TEHA, siis peab seda ette planeerima vähemalt nädala. Parem veel, kui kuu. Ei maksa mitte lootagi, et tekib hetk, kus otsustad näiteks kell 12 päeval, et aitab kah, tänaseks on kõik, nüüd võtame siidrid näppu ja lähme kikendi köki taha müüriserva peale istuma. Ja et siis pärast vaatab, mis edasi veel toredat saab. Ja ei saa õhtul ekspromt kellelegi külla minna. Nojah, isegi helistamisega on raskusi…