Ma lähen puhkusele. Vaadake sügisel uuesti.
Archive for the ‘vigin’ Category
So cliché
Tuesday, July 22nd, 2008Needus
Saturday, July 5th, 2008Ma kahtlustan, et mingi mustlane on saarest mööda ujunud ja mina olin ta vastu kuidagi lugupidamatu, näitasin tagumikku või midagi. Teisiti seda seletada ei saa.
Kõigepealt suri ära auto. Ei lähe käima ja kõik. Aku, mõtlesime. Toodud siis küla pealt kokku laenatud laadija ja elustatud akut. Pandud aku tagasi. Ja siis selgus, et starter.
Siis surnud jalgratas. Läinud mina auto asemel jalgratta ja selle järelkäruga sadamasse kauba järele – sinna sain, tagasi ka peaaegu, aga vaat viimased kakssada meetrit oli liiast ja tagumine ratas tuli lihtsalt ära.
Siis kärvas paadimootor. Muidugi alles siis, kui ma olin poolde merre jõudnud. Alguses käivitus kenasti ja sõitis nigu mishka, aga vaat Panga nuki juures ütles pottpottpott ja suri siis. Lained tõid randa, sest nii vanaaegset leiutist nagu aerud ma ei viitsinud hästi kasutada.
No ja nüüd ma ei julge jala käia, sest kardan jalaluud murda.
Tüütu!
Tuesday, July 1st, 2008Oleks mulle kümme aastat tagasi öeldud, et mul on peatselt võimalus istuda oma paati, sõita üle mere, istuda seal oma autosse ja sõita Kuressaarde, niipea kui vajadus tekib – ma oleks leidnud, et ma olen hirmus õnnelik inime! Nojah, nüüd ma igatahes leian, et see on neetult tüütu kohustus. Nii kui midagi vaja on, kohe sõida! Ehituspoes läheb reeglina pool päeva ära, päev pekkis täiega! No mida mina tean ehitusvillast ja harukarpidest ja kõriklambritest ja misnadolidki? Nüüd ma tean täpselt niipalju, et autosse mahub 10 palli villa ja mina.
Ja kui ma lisaks pean Papissaare sadamas paadi kättesaamiseks kaklema pahura luigega, kes on otsustanud oma nelja karvakeraga just Kotkas-Pähklikoore külje alla peesitama pugeda ja mu peale õelalt sisistab ja mulle tuupi tahab teha, siis ajab ikka täitsa tigedaks. Kõtt, raisk! Viskan sind suitsulestaga! Aga selle peale ta solvus ja ujus ära.
Ühesõnaga, ehitus käib jälle.
Sõltlase segane jutt
Monday, June 9th, 2008Mul on nüüdseks täpselt nädal aega järjest pea valutanud. Rõvedalt. Mitte niisama, kui oled näiteks liiga kaua arvuti taga istunud ja silmad on väsinud. Mitte nagu pohmell. Hoopis nagu tuhat miljon päeva arvuti taga jutti, endal kohutav sajandipikkune pohmakas ja kusagilt pole midagi juua võtta, ainult kõvad kahe päeva vanused kaerahelbeküpsised.
Kui tablette ei võta, on kaks võimalust: ühe järgi on valu nagu jäme sinine madu, kes roomab mul paremast meelekohast välja ja kusagilt lõualuu tagant jälle välja, ise selle käigus paisudes. Ja siis keerab otsa ringi ja tuleb tagasi. Teise variandi järgi on valu nagu väike jäämasin, kes tiirutab mööda mu aju nagu liuväljal ringi ja muudab aju üleni jääks, mis esimesel võimalusel (näiteks liigutamise peale) väga teravateks kildudeks puruneb. Kui liigutada,vajub aju hirmsa kõmakaga teise kolbaseina. Lugeda ei saa, kehaline pingutamine on absoluutselt vastunäidustatud, sest silme eest läheb mustaks, maailm muutub pehmeks ja vetruvaks ning tasakaal kaob. Heli ja valgus on väga valusad taluda.
Ära ei lähe.
Pea ka otsast ära ei tule. Ma olen proovinud küll.
Tablettidega on nii, et kõigepealt ma võtsin lihtsalt Ibumaxi. Kahesajane ei mõiganud, võtsin teise veel. Ei midagi. Päeva jooksul lubatud 1600 mg sisse – ei halligi. Nii, proovime Paramaxi. 2000 mg sisse – ei midagi. Päev hirmsat piina, siis Kuressaarde ja Solpadein. Ei mõju. Veel kaks päeva. Saabub ema, kaasas mingilt esimeselt maanteeäärselt perearstilt välja väänatud retsepti alusel saadud Diclofenac. Kaks tabletti päevasest maksimaalsest kolmest sisse – ei midagi. Veel kaks – kerge leevendus, vähemalt sai magama jääda. Järgmisel päeval kütame sisse jällegi ema poolt toodud Co-Codamoli – ja nüüd alles mõikab.
Ehk siis nüüd ma olen tablettide ori. Nii kui üks vahelt ära jääb, on ikaldus. Linnud röögivad väga-väga valjusti ja rohi teeb kasvades ilget läbilõikavat kriginat.
Ja see kõik seepärast, et üks aken oli teise vastast lahti ja mina sattusin nende kahe vahele. Tere, närvipõletik kuklas! Meil on teist niipalju rõõmu. Ärge veel ära minge. Meil on paar tabletti alles, sööme need koos ära.
Kuu tsitaat: I’m surrounded by idiots! (Ei mäleta, kust pärit, aga nii tabav, nii tabav!)
Tuesday, May 20th, 2008Ma olen pooleteise kuu jooksul ilma jäänud kahest kliendist ja mustmiljonist närvirakust. Seda võib vist pidada koolirahaks – ei maksa küll oma naha, küll aga raha, aja ja närvidega. Mis ma olen õppinud -
esiteks seda, et iial ei tohi outsource‘ida töid, mille teemat sa ei valda nii hästi, et tunned tõlkevea juba kaugelt ära, kui seda eestikeelses tekstis näed. Sest kui EI valda, jääd tõlkijat uskuma (tark ja teadusliku lähenemisega inimene ometigi!), eeldad, et ju ta ikka järele vaatas, ja lased läbi uskumatuid lollusi ja mütsiga löömisi. Sedasi läks siis esimene klient.
Teiseks seda, et nüüdsest tuleb lõpetada igasugune sõpradele ja tuttavatele haltuuravõimaluse pakkumine. Enne oled sõber küll, aga niipea kui tuleb aeg töö üle anda, muutub Tiina nende silmis suureks ja tigedaks Tööandjaks, keda tuleb rõhutud töörahva vendluse nimel iga hinna eest kottida – ja soovitatavalt mitte tööd õigeks ajaks üle anda, vaid leiutada täiesti totraid vabandusi. (Mis ehk isegi veenaksid, kui ma poleks neid juba korra kuulnud! Mis siis, et Mac, paljudel on Mac – see ei ole vabandus. See on veidrus, mis ei õigusta midagi.) Aga kui kell kukub, siis ta ütleb “Kuku!” ja “Oli meeldiv” ja nõnda läks teinegi klient.
Kolmandaks – inimesel võib küll olla filoloogiline kõrgharidus ja suisa magistrikraad, aga kui ta on loll, siis ta on loll ja mitte miski ei sunni teda komasid panema, rääkimata siis eestikeelse lauseehituse kasutamisest. Tõlkevigadest ma ei räägigi. Ma heidan meelt, ja väga kaugele! No kuidas nii saab? Kuidas saab inimene end professionaalseks, väljaõpetatud ja paberitega tõlkijaks pidada, kui tema tõlkes on sõnad täpselt samas järjekorras kui originaaliski? Kui tõlkimisel on Tradost kasutatud, aga üldse pole vaadatud, mida mälu teksti sisse topib – et kui ikka on 100% Match, siis aju pole vaja kasutada? Kui üle ühe lause on koma õigest kohast puudu? Kui igas kümnendas lauses suudetakse tõlkevigu teha? (Ja see oli pagana lihtne tekst!) Kui algfaili alguses oli kümme selges keeles punkti, mida tuleb järgida, ja mida ometi ei olnud järgitud? (No kas on raske kokku lugeda, et rea peale ei oleks rohkem kui 48 tähemärki? Öeldakse selge sõnaga, et need lähevad subtiitriks, aga tema paneb ikka 60 ja rohkem tähemärki!) Ja isegi see käkk saabus kolme ja poole tunnise hilinemisega, põhjenduseks “ma käisin lastega maal”. No kurat, mul on ka lapsed! Ma käin nendega ka igal pool – aga mul ei tule seepärast pähe mingeid selliseid klimpe kokku keeta ja neid tõlke pähe serveerida!
Ma olen vihane! Kas ma olen viimane inimene maamuna peal, kellele ütlevad midagi sõnad “tähtaeg” ja “lubadus”? “Kvaliteet” – olete kuulnud? Piinlik ei ole? Kui keegi end siit ära tundis, siis jah, minu käest enam tööd ei saa. Tehke midagi muud. Õppige heegeldama näiteks. Või minge metsa.
Kolitud!
Saturday, May 17th, 2008Kuni oktoobrini on meid mõttetu Tartust otsida. Või vähemalt seni, kuni sügis käes.
Vilsandil õitsevad ühekorraga tulbid, nartsissid, toomingad, pojengid, piibelehed ja maasikad. Villis ei sõida ja paat on katki, seega tuleb paigal istuda ja õitsemist imetleda.
Tegelikult on tunne, nagu poleks ära käinudki ja kõik vahepealne oli nii muuseas ja kogemata.
Peenrad on tehtud ja sigade sigadused ära lapitud (st muru sisse tehtud augud taas täis topitud). Ausalt, need sead on lihtsalt lusti pärast vastu muru kärssa süganud, süüa sealt enam ammu midagi pole! Akna all on herefordi jäljed ja aed on paarist kohast ümber lükatud. Looduskaitseala, elementaarne ju.
Ja soovi korral saab iga päev sauna.
Wednesday, April 2nd, 2008
Käisin ETMLi/EKI õigekirjakursusel. Sain targemaks kah, vähemalt ühe küsimuse sain selgeks, mis pikemalt painand: et kas on Ida ja Lääs või ida ja lääs, kui niimoodi vastanditena mõeldud. Nojah, eks ikka ida ja lääs. Tore. Ja mitte fokusseerima, vaid fokuseerima või fookustama. Toredam veel. Rohkem nagu üllatusi polnud. Aga naljakas oli ikka. Läind ju ettekandja isand Pälli isikus ja kuulajad (naisterahvas, kel aastaid napilt alla viiekümne, aga seelik kõvasti üle põlve) vaidlema, kas kokaraamatus peaks ütlema sina või teie või hoopis Sina või hoopis Teie. Naisterahvas oli koletu resoluutne, kuulutas, et tema nii ebaviisaka kokaraamatuga üldse ei mängi, mis teda sinatab, ja patras hästi valjusti ja pikka aega viisakusest. Isand Päll üritas tulutult sõna sekka saada. Vahepeal sai sõnajärje taas enda kätte, aga viisakusejanuline proua lõikas jälle vahele. Peaasi, et midagi ütlemata ei jääks.
Elu oli vahepeal kaootiline, st ma ei saanudki päeva ja nädala täpsusega ette öelda, mis juhtuma hakkab.* Kaks õhtut sai isegi välja, nojah, kümneks kenasti koju tagasi jälle, aga asi seegi. Suur asi. BF-i kontserdilt üks kitarrikäik kummitab siiamaani, ära ei lähe. Mõni asi lihtsalt on geniaalne. Ja Me Naiset lõugas ka vägevalt. Sõna otseses mõttes lõugas, see oli üks kõva häälega Soome muttide kamp, ja ma mõtlen seda parimas võimalikus mõttes. Mulle meeldib, kui kõva häält tehakse usutavalt, mitte niisama kisamise pärast või kallihinnalise ülevõimendusega.
* Kaootilisusest veel niipalju, et kui sul on kaks last, siis spontaansus on elust kadunud. Jajah, muidugi ei või iial teada, millal üks haigeks jääb, teine sulle krae vahele oksendab või muud taolist spontaanset, aga et midagi TEHA, siis peab seda ette planeerima vähemalt nädala. Parem veel, kui kuu. Ei maksa mitte lootagi, et tekib hetk, kus otsustad näiteks kell 12 päeval, et aitab kah, tänaseks on kõik, nüüd võtame siidrid näppu ja lähme kikendi köki taha müüriserva peale istuma. Ja et siis pärast vaatab, mis edasi veel toredat saab. Ja ei saa õhtul ekspromt kellelegi külla minna. Nojah, isegi helistamisega on raskusi…
Monday, March 24th, 2008
Ma tahaks igasugu asjadest kirjutada. Mida näen, sellest laulan. Näiteks neist “kaakidest”, kes meie maja ees iga jumala õhtu suitsu teevad, lärmavad, maha sülitavad. Ja meie keldriukse sisse lõid. Ja siis ma tahaks kirjutada sellest, kuidas me ise kunagi Järveotsa ja Õismäe majade vahel iga jumala õhtu suitsu tegime, lärmasime, maha sülitasime, autodel peegleid viltu peksime, mersude märke maha murdsime, trepikodade jääklaasist paneele pihta panime. Ja kuidas meist kellestki kaake ei kasvanud. Ja kuidas mul seetõttu on kahetised tunded politseisse teatamisel, et jälle on nad siin.
Ja siis ma tahaks kirjutada sellest, kuidas tõprakesel juba hambad tulema hakkavad, mis sest, et alles kahekuune. Ja sellest, et ma alles tema 23. märtsi õhtuhilja meelde tuletasin, et tõprake kahekuuseks sai.
Ja siis veel sellest, et kuidagi villisele tenti ei leia, tee või ussi- või püssirohtu.
Aga ma ei jaksa. Ma tahan magada. Raincheck.
Monday, March 17th, 2008
Kirjutamine tähendaks, et mul on midagi öelda ja endast ära anda, aga ei ole. Kõike jääb hoopis puudu. Üksikud uitmõtted kaovad magamatuse virvarri. Päevad kaovad käest ära. Õigemini juba kuud. Pooltest asjadest ei saa aru, pooled ajan segamini.
Aga ma loodan end parandada. Ükskord ma hakkan jälle inimeseks. Ükskord ma saan juba esimesel korral aru, mis mulle öeldakse. Järgmine nädal lähen Tallinnasse õigekirjakoolitusele. Lisaks maksin OWD avaveekoolituse raha ära, et mitte mingite lollide vabandustega seda tänavu jälle tegemata jätta. Merepõhi, hoia alt! Ma tahan neid lennukipomme oma silmaga näha.