Ma lähen puhkusele. Vaadake sügisel uuesti.
Archive for the ‘Elukool’ Category
So cliché
Tuesday, July 22nd, 2008Vilsandi raamat
Wednesday, June 25th, 2008Vat selline raamat on väljas juba mõnda aega. Ülevahemere naabrimees kirjutas. Lugesin eile läbi.
Kui välja arvata, et Faatumi kirjastusel on juba mitmeid aastaid konstantne komade defitsiit, siis täitsa tore. Nostalgialaks otse kuklasse, raudsaapaga, kõmm. Olid ajad, olid majad. Lõpupoole kisub nagu kiirustamiseks, tea, kas väsis ära või mis, sutsu hüplik, aga muidu kena lugemine. Eriti sealt alates, kustmaalt ka mina juba inimesi mäletan. Kuidagi koduloouurijalik, ma väga vabandan, tõsine uurimustöö tahaks pisut kiretumat lähenemist, mitte Jossifi vandumist igal kolmandal leheküljel. Aga noh, anname andkeks. Tegelikult isegi kiidame heaks, sobis žanriga küll. Pisut häiris see “kirjanduslik” nõks ehk saare tegeliku nime “varjamine” kuni viimase leheküljeni, kus siis leidis aset “ülestunnistus”, et tõepoolest, kallis lugeja, sa oled õigetel jälgedel ja see on tõesti Vilsandi. Samas oli väga toredaid ütlemisi ja sõnaleide. Kõva sõna tegelikult – raamat väljas. Ise kirjutatud. Sellest, mis meeldib. Tehke järele või ostke ära.
Ja mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis – puudus sentimentaalne hala, et kuidas kõik varem oli parem ja kuidas nüüd kõik on ilge jama. Vaat siin oli kohati isegi kiretu nending, et oli hea, enam küll ei ole nii, aga hea, et oli. Mõnikord see lööb siin mõningatel välja – selline virin, et küll vanasti alles oli ja nüüdsel ajal on kõik teistmoodi. Samahästi võiks pahaks panna ju, et kell käib ja kalendris tuleb lehti keerata! Iga aeg on isemoodi ja mid aeg edasi, seda rohkem hakkab mulle endale kohale jõudma, et oma aeg, ise teed. Ma veel ei oska, aga ma vähemalt tean, et tuleb õppida. Loodetavasti ma nende virisejate vanuses olen selle ära õppinud. Virisemine imeb. (Aga käige minu sõnade, mitte tegude järele.)
Kuu tsitaat: I’m surrounded by idiots! (Ei mäleta, kust pärit, aga nii tabav, nii tabav!)
Tuesday, May 20th, 2008Ma olen pooleteise kuu jooksul ilma jäänud kahest kliendist ja mustmiljonist närvirakust. Seda võib vist pidada koolirahaks – ei maksa küll oma naha, küll aga raha, aja ja närvidega. Mis ma olen õppinud -
esiteks seda, et iial ei tohi outsource‘ida töid, mille teemat sa ei valda nii hästi, et tunned tõlkevea juba kaugelt ära, kui seda eestikeelses tekstis näed. Sest kui EI valda, jääd tõlkijat uskuma (tark ja teadusliku lähenemisega inimene ometigi!), eeldad, et ju ta ikka järele vaatas, ja lased läbi uskumatuid lollusi ja mütsiga löömisi. Sedasi läks siis esimene klient.
Teiseks seda, et nüüdsest tuleb lõpetada igasugune sõpradele ja tuttavatele haltuuravõimaluse pakkumine. Enne oled sõber küll, aga niipea kui tuleb aeg töö üle anda, muutub Tiina nende silmis suureks ja tigedaks Tööandjaks, keda tuleb rõhutud töörahva vendluse nimel iga hinna eest kottida – ja soovitatavalt mitte tööd õigeks ajaks üle anda, vaid leiutada täiesti totraid vabandusi. (Mis ehk isegi veenaksid, kui ma poleks neid juba korra kuulnud! Mis siis, et Mac, paljudel on Mac – see ei ole vabandus. See on veidrus, mis ei õigusta midagi.) Aga kui kell kukub, siis ta ütleb “Kuku!” ja “Oli meeldiv” ja nõnda läks teinegi klient.
Kolmandaks – inimesel võib küll olla filoloogiline kõrgharidus ja suisa magistrikraad, aga kui ta on loll, siis ta on loll ja mitte miski ei sunni teda komasid panema, rääkimata siis eestikeelse lauseehituse kasutamisest. Tõlkevigadest ma ei räägigi. Ma heidan meelt, ja väga kaugele! No kuidas nii saab? Kuidas saab inimene end professionaalseks, väljaõpetatud ja paberitega tõlkijaks pidada, kui tema tõlkes on sõnad täpselt samas järjekorras kui originaaliski? Kui tõlkimisel on Tradost kasutatud, aga üldse pole vaadatud, mida mälu teksti sisse topib – et kui ikka on 100% Match, siis aju pole vaja kasutada? Kui üle ühe lause on koma õigest kohast puudu? Kui igas kümnendas lauses suudetakse tõlkevigu teha? (Ja see oli pagana lihtne tekst!) Kui algfaili alguses oli kümme selges keeles punkti, mida tuleb järgida, ja mida ometi ei olnud järgitud? (No kas on raske kokku lugeda, et rea peale ei oleks rohkem kui 48 tähemärki? Öeldakse selge sõnaga, et need lähevad subtiitriks, aga tema paneb ikka 60 ja rohkem tähemärki!) Ja isegi see käkk saabus kolme ja poole tunnise hilinemisega, põhjenduseks “ma käisin lastega maal”. No kurat, mul on ka lapsed! Ma käin nendega ka igal pool – aga mul ei tule seepärast pähe mingeid selliseid klimpe kokku keeta ja neid tõlke pähe serveerida!
Ma olen vihane! Kas ma olen viimane inimene maamuna peal, kellele ütlevad midagi sõnad “tähtaeg” ja “lubadus”? “Kvaliteet” – olete kuulnud? Piinlik ei ole? Kui keegi end siit ära tundis, siis jah, minu käest enam tööd ei saa. Tehke midagi muud. Õppige heegeldama näiteks. Või minge metsa.