Soetatud (peaaegu täielikust) sukeldumisvarustusest kasvas välja nädalane sukeldumisreis Punasele merele. Ja see sõrm on nüüd antud, pigem terve käsi. Maakera sees on tõesti üks teine maailm, mis on välimisest hulga suurem ja värvilisem!
Esialgu oli loomulikult halvav paanika, kõik see mitme aasta tagune tarkus oli minu seest jäägitult kadunud. Check-dive oli täielik katastroof, paanikahoog võttis võimust ja veel alla ei saanud ma enne, kui instruktor mind alandaval kombel sinna SIKUTAS. Uus vest oli harjumatu, integreeritud raskused surusid kogu aeg näoli maha (instruktor antis märku, et põlvitage ringis) ja pingutusest tingitud jalakrambi vältimiseks pidin ma lihtsalt istuli maha latsatama – mis, nagu selgus, oleks võinud väga traagiliselt lõppeda, sest liiva sees luuravad krokodillkalad ja muud ebameeldivad elajad. Üldse on Punases meres hiigla palju (elu)ohtlikult mürgiseid pudulojuseid! Aga see-eest nii ilusad, nii ilusad…
Õnneks läks hiljem paremaks ja saavutasin isegi teatava ujuvuse. Lubatud marsruudist Dahabi ümbrusesse ei tulnud mittemidagi välja, sest keegi president Mubarak otsustas lösutada oma Sharmi-lähedases supelasutuses, mistõttu sealkandis keelati igasugune laevaliiklus. Tase, ah? President Ilves viibib oma Ärma talus ja sellega seoses keelatakse liiklus Viljandi maakonnas? Aga seal on see täiesti aktsepteeritud. Igatahes suklesime me peamiseks Ras Mohammedi looduskaitsealal, mis andis mulle täpselt selle, mille järele ma tulin: hulga mitte eriti ohtlikke sukeldumisi värvilise rifi ääres. Ja mingil moel sikutas Tiit mind isegi AOWD kursusest läbi, ehkki öösukeldumine oli küll patuga pooleks ehk instruktoril käest kinni. Nimelt sain ma sellega seoses uue paanikahoo ja pidin keset paati peaaegu pillima hakkama, kui mulle näidati PIMEDAT ja SÜGAVAT merd ja öeldi, et nüüd sa kargad sinna sisse ja lähed põhja. Vahetult enne seda oli päevasel navigatsioonisukeldumisel veel ka regu tuksi läinud ja hakanud mulle 200-atmosfäärise survega suruõhku suhu pumpama. See asi EI tundunud mulle veenev. Aga näe, instruktor oli veenvam ja vedas mu vette ja ellu ma jäin, ehkki kui küsiti, et mida sa seal ka nägid, olin ma sunnitud nentima, et Tiitu.
Üks karmim hetk oli veel esimene vrakisukeldumine Thistlegormile. Minul kulub palju õhku, sest mina olen algaja ja puhin palju. Või midagi sellist. Seetõttu olin ma osa aega instruktoril n-ö luti otsas ehk varuotsaga tema ballooni küljes – temal kulub vähem, on võimalik osa ära anda, teised aga saavad sedajagu pisut kauem vee all olla. Sest kui ühel õhk otsa saab, peab terve grupp välja minema. Aga seekord ei märganud üks grupi liige (mitte mina) öelda, et temalgi hakkab õhk otsa saama – enne kui siis, kui oligi pudel päris tühi. Tiit rabas mul regu suust ja lidus päästeoperatsioonile. Päästetav tõmbas tema balloonist kaks korda sügavalt hinge, misjärel oli ka Tiidul balloon tühi. Ja siis läksime me kõik ühe lauluga 20 m sügavuselt otse üles… Pärast seda oli küll väga kõhe tunne, sest mina vähemalt ei saanud küll absoluutselt aru, mispärast mind sunnitakse tegema niivõrd ohtlikke asju. Pinnal vinnati paati (rõvedalt kõva laine, ümberringi terve pinutäis teisi sukeldumislaevu, vaata, et kuhugi vahele ei jää), Tiit karjub midagi teistele instruktoritele, osa algajate gruppi on alles ilma instruktorita vee all, midagi aru ei saa, Kail jookseb ninast solinal verd… Aga pärast selgus, et kõik on vinksvonks. Kui teised instruktorid meie n-ö kadunud gruppi otsima läksid (Sigridi kirjelduse järgi saabusid nagu K-Komando), avastasid nad kolm hüljatud suklejat ankruköie peal viksilt safety stoppi tegemas. Inimohvreid ei olnud, aga Tiit ilmselt kaotas nii mõnegi närviraku.
Teine minek Thistlegormile oli üks meeldejäävamaid asju senises elus – hea, et jälle hirm peale ei tulnud, et ikka minna sain. Vrakk kogu tema ebamaises majesteetlikkuses, meeletu parv hiiglaslikke värvilisi kalu, autod ja mootorrattad trümmis, kaptenisild ja sellele järgnenud “lend” üle ahtri… Aaaa, tahan tagasiii!
Delfiinid, kilpkonnad, sinitäpilised raid, kotkasraid, papagoikalad, krokodillkalad, tuhat muud kala, tigu, õislooma ja muud määramata kuuluvusega tegelast. Ning meeldiv seltskond laeval.
Soojene, vesi!